Soojaverelised e poolverelised hobused
Soojaverelisteks nimetatakse kõiki kultuurtõuge, mis on saadud täis- e kuumavereliste ja külmavereliste hobuste ristamisel. Olenevalt täisverelisuse osakaalust tõus eristatakse soojavereliste hobuste õilsusastet. Tõuge, mille täisverelisuse osa on suur, peetakse õilsamateks. Soojaverelised hobused on kuulekamad ja raskemad kui nende täisverelised eellased, kuid ergumad, elegantsemad ja liikuvamad kui nende külmaverelised eellased. Enamik soojaverelisi tõuge on aretatud mandri-Euroopas ja peamiselt Saksamaal. Euroopas peetakse enamikku tõuraamatutest. Enamikel soojaverelistel tõugudel on avatud tõuraamat, st teatud tingimustel on võimalik lisada tõule võõrast verd. Tingimused varieeruvad vastavalt tõule, kuid aretuseesmärgiks on sporthobune. Tõusiseselt võib esineda raskemat ja kergemat tüüpi, kellel on tavaliselt ka erinev kasutusala.
Kuna soojavereliste hobusetõugude arv on väga suur, seetõttu valisin siia mõned enamlevinud.
Kuna soojavereliste hobusetõugude arv on väga suur, seetõttu valisin siia mõned enamlevinud.
Trakeeni hobune
Ajalugu
Trakeeni hobune on kõikidest soojaverelistest kauneim ja kõige kõrgema verelisusega. Trakeen loodi, ristates Ida-Preisimaa kohalikke jõulisi tõuge täisvereliste ja araabia hobustega, mis andis neile nii kiiruse kui vastupidavuse. Algselt tõllahobune, seejärel aretatud sõjaväe vajadusi silmas pidades oli tõug kuni Teise Maailmasõjani Euroopas populaarne ja hinnatud. Teises Maailmasõjas Trakehneni kasvandus peaaegu hävitati. Sõja lõpupoole õnnestus päästa umbes tuhat isendit, kes evakueeriti nõukogude vägede pealetungi eest läände. Raskel teekonnal suri osa hobuseid, kuid piisav hulk ellujäänuid tagasid tõu säilimise praegusel Saksamaal ja teistes sama piirkonna riikides. Vanas Trakehnenis (praegu Jasnaja Poljana) hobuseid enam ei ole.
Iseloomustus
Välimuse poolest meenutab trakeen keskmise raskusega täisverelist hobust, pea on õilis, hobune on intelligentse ilmega ja uudishimuliku loomuga. Pea profiil on sirge ja sarnaneb täisverelise omaga. Kael ja õlad ilusa kujuga, selg lühike ja tugev, tagaots võimas. Jalad on tugevad ja sirged, mistõttu liikumine on jõuline ja suunatud otse ettepoole. Turjakõrgus 163-168cm. Lubatud on kõik soliidsed värvused. Suurepärase iseloomuga, sõbralik ja kuulekas, kuid ei ole 'tuline' nagu täisvereline.
Kasutus tänapäeval
Trakeenid on edukad peaaegu kõikidel hobuspordialadel, eriti koolisõidus tänu oma kuulekusele ja heale liikumisele. Ka kolmevõistluses on trakeenid edukamad kui teised soojaverelised tõud.
---------------------------------------------
Pildil (allikas: Õhtuleht) on must trakeeni täkk Palladium (1989 - 2006), omanik Oliver Kruuda, ratsanik Gunnar Klettenberg. Läbi ajaloo parim Eesti sporthobune, olles oma eluajal Euroopa parim trakeen.
Trakeeni hobune on kõikidest soojaverelistest kauneim ja kõige kõrgema verelisusega. Trakeen loodi, ristates Ida-Preisimaa kohalikke jõulisi tõuge täisvereliste ja araabia hobustega, mis andis neile nii kiiruse kui vastupidavuse. Algselt tõllahobune, seejärel aretatud sõjaväe vajadusi silmas pidades oli tõug kuni Teise Maailmasõjani Euroopas populaarne ja hinnatud. Teises Maailmasõjas Trakehneni kasvandus peaaegu hävitati. Sõja lõpupoole õnnestus päästa umbes tuhat isendit, kes evakueeriti nõukogude vägede pealetungi eest läände. Raskel teekonnal suri osa hobuseid, kuid piisav hulk ellujäänuid tagasid tõu säilimise praegusel Saksamaal ja teistes sama piirkonna riikides. Vanas Trakehnenis (praegu Jasnaja Poljana) hobuseid enam ei ole.
Iseloomustus
Välimuse poolest meenutab trakeen keskmise raskusega täisverelist hobust, pea on õilis, hobune on intelligentse ilmega ja uudishimuliku loomuga. Pea profiil on sirge ja sarnaneb täisverelise omaga. Kael ja õlad ilusa kujuga, selg lühike ja tugev, tagaots võimas. Jalad on tugevad ja sirged, mistõttu liikumine on jõuline ja suunatud otse ettepoole. Turjakõrgus 163-168cm. Lubatud on kõik soliidsed värvused. Suurepärase iseloomuga, sõbralik ja kuulekas, kuid ei ole 'tuline' nagu täisvereline.
Kasutus tänapäeval
Trakeenid on edukad peaaegu kõikidel hobuspordialadel, eriti koolisõidus tänu oma kuulekusele ja heale liikumisele. Ka kolmevõistluses on trakeenid edukamad kui teised soojaverelised tõud.
---------------------------------------------
Pildil (allikas: Õhtuleht) on must trakeeni täkk Palladium (1989 - 2006), omanik Oliver Kruuda, ratsanik Gunnar Klettenberg. Läbi ajaloo parim Eesti sporthobune, olles oma eluajal Euroopa parim trakeen.
Hannoveri hobune
Ajalugu
Hannoveri tõug on taas saksa tõug, mille esmamainimine ulatub 8. sajandini. Ajalooliselt sõjahobune arenes keskajaks suureks usaldusväärseks ja tugeva tervisega rahulikuks cob-tüüpi hobuseks, kes suutis sõjakäikudele kanda täisrelvastuses rüütleid. Sõjapidamise viiside muutumisega aretati hannoveri hobune kergemaks ja liikuvamaks. 18. sajandil tunnustati hannoveri hobust eraldi tõuna, kasutati tõuparandamiseks inglise täisverelisi täkkusid ja veidi cleveland bay verd ning saadi suurepärane tõllahobune, kes sobis kasutamiseks ka talutöödel. Tõuraamat astutati 1888. aastal. 19. sajandi lõpul parandati tõugu veelgi täisverelise ja trakeeni verega ning lõpptulemuseks on võrratu sporthobune. Eristatakse kahte tüüpi - raskemat ja kergemat. Tõug on üks tuntumaid ja levinumaid soojaverelisi. mida on palju kasutatud teiste tõugude parandamiseks.
Iseloomustus
Hannoveri hobune on kehaehituselt peaaegu täiuslik ja täisverelise omadused on kohe selgelt märgatavad. Pea on keskmise suuruse ja sirge profiiliga, silmad erksad ja terased, kõrvad kikkis. Kael kaardub graatsiliselt, on pikk ja lihaseline, rind sügav ja õlg libajas. Turjakõrgus 157-173cm. Jalad on tugevad, suurte liigestega ja kabjad hea kujuga. Aretuse kõige olulisem aspekt puudutab iseloomu, ainult tasakaalukad ja kuulekad hobuseid kasutatakse aretuses. Iseloomulik on uhke ja avar liikumine.
Kasutus tänapäeval
Raskemaid hannoveri hobuseid kasutatakse edukalt takistussõidus ja ka kolmevõistluses, kergema tüübi esindajad saavutavad väga häid tulemusi koolisõidus.
------------------------------------------
Pildil on maksavärvi pruun hannoveri täkk Falsterbro.
Hannoveri tõug on taas saksa tõug, mille esmamainimine ulatub 8. sajandini. Ajalooliselt sõjahobune arenes keskajaks suureks usaldusväärseks ja tugeva tervisega rahulikuks cob-tüüpi hobuseks, kes suutis sõjakäikudele kanda täisrelvastuses rüütleid. Sõjapidamise viiside muutumisega aretati hannoveri hobune kergemaks ja liikuvamaks. 18. sajandil tunnustati hannoveri hobust eraldi tõuna, kasutati tõuparandamiseks inglise täisverelisi täkkusid ja veidi cleveland bay verd ning saadi suurepärane tõllahobune, kes sobis kasutamiseks ka talutöödel. Tõuraamat astutati 1888. aastal. 19. sajandi lõpul parandati tõugu veelgi täisverelise ja trakeeni verega ning lõpptulemuseks on võrratu sporthobune. Eristatakse kahte tüüpi - raskemat ja kergemat. Tõug on üks tuntumaid ja levinumaid soojaverelisi. mida on palju kasutatud teiste tõugude parandamiseks.
Iseloomustus
Hannoveri hobune on kehaehituselt peaaegu täiuslik ja täisverelise omadused on kohe selgelt märgatavad. Pea on keskmise suuruse ja sirge profiiliga, silmad erksad ja terased, kõrvad kikkis. Kael kaardub graatsiliselt, on pikk ja lihaseline, rind sügav ja õlg libajas. Turjakõrgus 157-173cm. Jalad on tugevad, suurte liigestega ja kabjad hea kujuga. Aretuse kõige olulisem aspekt puudutab iseloomu, ainult tasakaalukad ja kuulekad hobuseid kasutatakse aretuses. Iseloomulik on uhke ja avar liikumine.
Kasutus tänapäeval
Raskemaid hannoveri hobuseid kasutatakse edukalt takistussõidus ja ka kolmevõistluses, kergema tüübi esindajad saavutavad väga häid tulemusi koolisõidus.
------------------------------------------
Pildil on maksavärvi pruun hannoveri täkk Falsterbro.
Hollandi soojavereline hobune
Ajalugu
Hollandi soojavereline on soojaverelistest sporthobustest üks tuntumaid. Suhteliselt uus tõug, tõuraamat seati Hollandis sisse 1958. aastal. Erineb enamikest euroopa soojaverelistest tõugudest, kuna ei põhine otseselt ühelgi tõul. Ta sisaldab tõuge kogu Euroopast. Aluseks on gerlerlandi hobune ja raskem groningeni hobune, kes oli Madalmaades olemas olnud keskajast saadik. Kuid needki tõud on kombinatsioonid paljudest erinevatest tõugudest. Algselt loodi hollandi soojavereline nende kahe ristamise teel, hiljem lisati täisverelist, et parandada allesjäänud eksterjöörivigu. Et tulemus sai veidi liiga temperamentne, lisati tasakaalustamiseks hannoveri ja prantsuse ratsahobust.
Iseloomustus
Hollandi soojavereline on kergem kui teised soojaverelised tõud. Pea on kaunis, intelligentse ja erksa ilmega, suurte elavate silmadega ja keskmise suurusega kikkis kõrvadega. Kael hästi asetatud, pikk ja lihaseline. Turi on hästi välja joonistunud. Selg on lühike ja tugev, kergelt libaja laudjaga ja kõrgel asetseva sabaga. Õlg on längus ja jalad pikad. Kabjad hästi arenenud ja ilusa kujuga. Turjakõrgus 163cm ja rohkem. Tasakaalukas ja kuulekas loom, mõistliku suhtumisega töösse, kuid piisavalt särtsakas, et tipptasemel võistelda. Kergesti alluv ja sobilik kogenematule ratsutajale. Tänu sujuvale liikumisele on temaga kerge ratsutada. Värvustest onkõige tavalisem kõrb, võimalikud on ka raudjas, hall ja must.
Kasutus tänapäeval
Hollandi soojavereline on kuulus oma avara ja elastse liikumise poolest, mis teeb ta asendamatuks võistlushobuseks kooli- ja takistussõidus, kus saavutab aastast aastasse kõrgeid kohti.
--------------------------------------------
Pildil kõrb hollandi soojavereline täkk Ruben O.
Hollandi soojavereline on soojaverelistest sporthobustest üks tuntumaid. Suhteliselt uus tõug, tõuraamat seati Hollandis sisse 1958. aastal. Erineb enamikest euroopa soojaverelistest tõugudest, kuna ei põhine otseselt ühelgi tõul. Ta sisaldab tõuge kogu Euroopast. Aluseks on gerlerlandi hobune ja raskem groningeni hobune, kes oli Madalmaades olemas olnud keskajast saadik. Kuid needki tõud on kombinatsioonid paljudest erinevatest tõugudest. Algselt loodi hollandi soojavereline nende kahe ristamise teel, hiljem lisati täisverelist, et parandada allesjäänud eksterjöörivigu. Et tulemus sai veidi liiga temperamentne, lisati tasakaalustamiseks hannoveri ja prantsuse ratsahobust.
Iseloomustus
Hollandi soojavereline on kergem kui teised soojaverelised tõud. Pea on kaunis, intelligentse ja erksa ilmega, suurte elavate silmadega ja keskmise suurusega kikkis kõrvadega. Kael hästi asetatud, pikk ja lihaseline. Turi on hästi välja joonistunud. Selg on lühike ja tugev, kergelt libaja laudjaga ja kõrgel asetseva sabaga. Õlg on längus ja jalad pikad. Kabjad hästi arenenud ja ilusa kujuga. Turjakõrgus 163cm ja rohkem. Tasakaalukas ja kuulekas loom, mõistliku suhtumisega töösse, kuid piisavalt särtsakas, et tipptasemel võistelda. Kergesti alluv ja sobilik kogenematule ratsutajale. Tänu sujuvale liikumisele on temaga kerge ratsutada. Värvustest onkõige tavalisem kõrb, võimalikud on ka raudjas, hall ja must.
Kasutus tänapäeval
Hollandi soojavereline on kuulus oma avara ja elastse liikumise poolest, mis teeb ta asendamatuks võistlushobuseks kooli- ja takistussõidus, kus saavutab aastast aastasse kõrgeid kohti.
--------------------------------------------
Pildil kõrb hollandi soojavereline täkk Ruben O.
Veerandmiilihobune
Ajalugu
Veerandmiilihobune (quarter horse) on esimene tõug, mis loodi USAs, seetõttu on kõikide ameerika hobusesõprade südames temal eriline koht. Ajalugu ulatub kaugemale kui 500 aasta taha, kui Ameerikasse tulnud hispaanlased tõid kaasa ibeeria ja idamaiseid hobuseid. Hilisemad inglise kolonistid hankisid nende järglasi indiaanlastelt, ristates neid oma täisverelistega ja lisades hiljemgi aretuses täisverelisi. Tõu nimetus tuleneb hobuse võimest sprintida lühikestel distantsidel. Enne hipodroomide aegu korraldasid kolonistid võidukihutamisi mööda peatänavaid, mis tavaliselt olid umbes veerand miili pikkused (400m). Tõuraamat avati 1940. aastal ameerika farmerite sooviga kaitsta oma rantšohobuse tõugu. Tänapäeval kuulub tõuraamatusse üle kolme miljoni isendi, mis teeb temast ühe populaarsema hobusetõu.
Iseloomustus
Täisverelisuse tõttu võivad olla üsna suurt kasvu. Pea on suhteliselt väike, silmad säravad ja laia vahega. Rind on lai ja kael keskmise pikkusega. Kael ja lühike selg äärmiselt lihaselised ning tagaots võimas, mistõttu kabjad paistavad kontrastina väiksed. Saba on üsna madala asetusega. Turjakõrgus 147-163cm. Sõbraliku loomuga, innukas ja energiline. Lubatud on kõik soliidsed värvused, kõige tavalisemalt raudjas, kuid veerandmiilihobune on tuntud kui ühtlase värvusega tõug. Kui mõlemad vanemad kuuluvad tõuraamatusse, võetakse vastu ka nende kirju kasukaga järglane, kuid kirjusid ei loeta tõuomase välimikuga isenditeks (kajastub ka hobuse passis).
Kasutus tänapäeval
Sprinterivõimetega hobuseid kasutatakse palju galopivõistlustel, ta on asendamatu lääneratsutamise erinevatel aladel (nt karjaajamine, cutting, roping) ja polohobusena. Kasutatakse ka takistus- ja koolisõidus ning tema sõbralik loomus on ta teinud väga populaarseks harrastushobuseks. Jätkuvalt kasutatakse teda palju ameerika rantšodes tööhobusena.
---------------------------------------------
Pildil cremello värvi veerandmiilihobuse täkk Just Callme Paleface.
Veerandmiilihobune (quarter horse) on esimene tõug, mis loodi USAs, seetõttu on kõikide ameerika hobusesõprade südames temal eriline koht. Ajalugu ulatub kaugemale kui 500 aasta taha, kui Ameerikasse tulnud hispaanlased tõid kaasa ibeeria ja idamaiseid hobuseid. Hilisemad inglise kolonistid hankisid nende järglasi indiaanlastelt, ristates neid oma täisverelistega ja lisades hiljemgi aretuses täisverelisi. Tõu nimetus tuleneb hobuse võimest sprintida lühikestel distantsidel. Enne hipodroomide aegu korraldasid kolonistid võidukihutamisi mööda peatänavaid, mis tavaliselt olid umbes veerand miili pikkused (400m). Tõuraamat avati 1940. aastal ameerika farmerite sooviga kaitsta oma rantšohobuse tõugu. Tänapäeval kuulub tõuraamatusse üle kolme miljoni isendi, mis teeb temast ühe populaarsema hobusetõu.
Iseloomustus
Täisverelisuse tõttu võivad olla üsna suurt kasvu. Pea on suhteliselt väike, silmad säravad ja laia vahega. Rind on lai ja kael keskmise pikkusega. Kael ja lühike selg äärmiselt lihaselised ning tagaots võimas, mistõttu kabjad paistavad kontrastina väiksed. Saba on üsna madala asetusega. Turjakõrgus 147-163cm. Sõbraliku loomuga, innukas ja energiline. Lubatud on kõik soliidsed värvused, kõige tavalisemalt raudjas, kuid veerandmiilihobune on tuntud kui ühtlase värvusega tõug. Kui mõlemad vanemad kuuluvad tõuraamatusse, võetakse vastu ka nende kirju kasukaga järglane, kuid kirjusid ei loeta tõuomase välimikuga isenditeks (kajastub ka hobuse passis).
Kasutus tänapäeval
Sprinterivõimetega hobuseid kasutatakse palju galopivõistlustel, ta on asendamatu lääneratsutamise erinevatel aladel (nt karjaajamine, cutting, roping) ja polohobusena. Kasutatakse ka takistus- ja koolisõidus ning tema sõbralik loomus on ta teinud väga populaarseks harrastushobuseks. Jätkuvalt kasutatakse teda palju ameerika rantšodes tööhobusena.
---------------------------------------------
Pildil cremello värvi veerandmiilihobuse täkk Just Callme Paleface.
Appaloosa
Ajalugu
Appaloosadele alusepanijaks on nez percé indiaanihõim, kes said enda valdusse konkistadooride toodud hobuseid. Range valiku alusel valisid nad parimaid isendeid, luues nii ameerika vanimaks hobusetõuks peetava appaloosa. Kui kolonistid nez percé indiaanihõimu hävitasid, pillutati ka appaloosa laiali ja nõrgestati juhuslike paaritustega. Tänaseks on apaloosa taas populaarseks muutunud ja tõuraamatu nõuetega kaitstud. Eristatakse ameerika ja euroopa appaloosasid. Esimene on tänu veerandmiilihobuse lisamisele nendega sarnase välimikuga. Euroopa appaloosad on suuremad ja rohkem soojaverelise tüüpi.
Iseloomustus
Appaloosadele huvitava välimuse andnud tiigerkirju geenimutatusioon on väga vana, seda leidub juba kromanjoonlaste koopamaalingutel. Sajandite vältel on sellised hobused olnud kõrges hinnas nii Euroopas kui Aasias. Tänapäeval ei pea tõupuhas appaloosa olema enam täpiline, kuid täidetud peavad olema kolm nõuet: silmavalged peavad olema nähtavad, kabjad püstitriipudega ja nahk karva all peab olema roosade laikudega. Asjaliku olekuga, ilmetu pea, lühikesed teravad kõrvad, uudishimulikud ja ümber kogu silmamuna nähtava silmavalgega silmad. Kael ka kere kompaktsed ja lihaselised, tagaosa jõuline. Saba ja lakk üldiselt üsna hõredad. Püstitriibulised kabjad. Turjakõrgus 147-158cm.
Värvus/mustrid
On mitmesuguseid värvustüüpe, kaasa arvatud valge raudja, kõrvi ja mustaga. Võib olla ka üks põhivärv või kimmel.
Valge vaip - valge laudjas ja nimme, tumeda põhivärviga mujal;
täpiline - valged või tumedad täpid kogu kehal või osal kehast;
kirju vaip - kahe ülemise kombinatsioon;
kimmel vaip - osaliselt kimmel, tavaliselt laudja- ja nimmepiirkonnas valge;
kimmel vaip valgete täppdega - kimmel vaip, millel on täpid;
leopard - valge tumedate täppidega;
lumehelves - heledad täpid ja plekid laudjal ja nimmel;
härmatis - tillukesed valged täpid tumedal põhjal.
Kasutus tänapäeval
Edukas ja täisvarustuses hea väljanägemisega lääneratsutamise hobune. Esineb edukalt ka näitustel ning on hea krossi- ja takistussõiduhobune. Suurepärane universaalhobune.
-----------------------------------------------
Pildil leopardimustriline appaloosa täkk Ashill Bubinga.
Appaloosadele alusepanijaks on nez percé indiaanihõim, kes said enda valdusse konkistadooride toodud hobuseid. Range valiku alusel valisid nad parimaid isendeid, luues nii ameerika vanimaks hobusetõuks peetava appaloosa. Kui kolonistid nez percé indiaanihõimu hävitasid, pillutati ka appaloosa laiali ja nõrgestati juhuslike paaritustega. Tänaseks on apaloosa taas populaarseks muutunud ja tõuraamatu nõuetega kaitstud. Eristatakse ameerika ja euroopa appaloosasid. Esimene on tänu veerandmiilihobuse lisamisele nendega sarnase välimikuga. Euroopa appaloosad on suuremad ja rohkem soojaverelise tüüpi.
Iseloomustus
Appaloosadele huvitava välimuse andnud tiigerkirju geenimutatusioon on väga vana, seda leidub juba kromanjoonlaste koopamaalingutel. Sajandite vältel on sellised hobused olnud kõrges hinnas nii Euroopas kui Aasias. Tänapäeval ei pea tõupuhas appaloosa olema enam täpiline, kuid täidetud peavad olema kolm nõuet: silmavalged peavad olema nähtavad, kabjad püstitriipudega ja nahk karva all peab olema roosade laikudega. Asjaliku olekuga, ilmetu pea, lühikesed teravad kõrvad, uudishimulikud ja ümber kogu silmamuna nähtava silmavalgega silmad. Kael ka kere kompaktsed ja lihaselised, tagaosa jõuline. Saba ja lakk üldiselt üsna hõredad. Püstitriibulised kabjad. Turjakõrgus 147-158cm.
Värvus/mustrid
On mitmesuguseid värvustüüpe, kaasa arvatud valge raudja, kõrvi ja mustaga. Võib olla ka üks põhivärv või kimmel.
Valge vaip - valge laudjas ja nimme, tumeda põhivärviga mujal;
täpiline - valged või tumedad täpid kogu kehal või osal kehast;
kirju vaip - kahe ülemise kombinatsioon;
kimmel vaip - osaliselt kimmel, tavaliselt laudja- ja nimmepiirkonnas valge;
kimmel vaip valgete täppdega - kimmel vaip, millel on täpid;
leopard - valge tumedate täppidega;
lumehelves - heledad täpid ja plekid laudjal ja nimmel;
härmatis - tillukesed valged täpid tumedal põhjal.
Kasutus tänapäeval
Edukas ja täisvarustuses hea väljanägemisega lääneratsutamise hobune. Esineb edukalt ka näitustel ning on hea krossi- ja takistussõiduhobune. Suurepärane universaalhobune.
-----------------------------------------------
Pildil leopardimustriline appaloosa täkk Ashill Bubinga.
Alloleva video abil on võimalus jälgida suurepärast hollandi soojaverelist mära BMC Utascha SFN sooritamas võidukat takistussõitu Rolex FEI World Cup 2012/2013 Oslos käesoleva aasta oktoobris (eelneb kommentaar ja järgneb intervjuu Joreon Dubbeldamiga):